31. suveolümpiamängud Rio de Janeiros on saanud ajalooks. Spordimaailma tippsündmusel oli Eesti delegatsioonile kaasa elamas ka kultuuriminister Indrek Saar, kelle sõnul motiveeris Rios nähtu ja kogetu ka teda sportimiseks rohkem aega leidma. Ülevatest spordiemotsioonidest kantuna kõnelesime ministriga Eesti spordivaldkonna arenguplaanidest.

Teil oli esmakordselt võimalus viibida suveolümpiamängudel ning elada Rios kaasa Eesti sportlastele. Mida see kogemus sulle kui ka spordivaldkonna eest vastutavale ministrile andis?

Raske on kirjeldada seda võimsat emotsiooni, mida maailma suurim spordipidu igale osalejale pakub. Nii suurte ürituste õnnestumine eeldab meeletut eeltööd ja mõtlemist miljonitele detailidele. Kokkuvõtvalt võib öelda, et brasiillased said selle väljakutsega hakkama.

Kindlasti sain Rios märksa parema tunnetuse, kui suurt tööd tuleb teha, et sportlane üldse olümpiamängudele jõuaks ning kui keeruline on tal sel ühel ja tihtipeale väga lühikesel ajahetkel suuta teha parim sooritus. Lisaks oli mul võimalus arutada valdkonnaspetsialistidega Eesti spordi väljakutsete üle ning nendest teadmistest on abi spordireformi ellu viimisel.

Kuidas sa hindad Eesti sportlaste sooritusi?

Paljud on öelnud, et meil oli läbi aegade tugevaim koondis ja raske on sellele vastu vaielda. See, et enam kui kolmandik sportlastest saavutas tulemuse esikümnes ning sõudjad suutsid võita pronksmedali, on muljetavaldav tulemus.

Meil ei tasu ennast võrrelda Ameerika Ühendriikide, Suurbritannia ja teiste suurriikidega, aga võime vaadata, kuidas läks meie naabritel. Soome sai ka ühe pronksi, lätlased jäid kahjuks aga ilma medalita. Leedu suur trump on korvpall, aga kui nende korvpallureid mitte arvesse võtta, oli meie ja nende olümpiakoondised sama suured. Leedu on aga rahvaarvult meist kaks korda suurem. Juba see, et nii paljud Eesti sportlased suutsid täita normi annab põhjuse lugeda olümpiamängud kordaläinuks.

Käsil on spordireform, et muuta valdkonna rahastamine ja põhimõtted selgemaks ja läbipaistvamaks. Mis on need asjad, mida teha valdkonnas ära enne Tokyo suveolümpiamänge ja pikemas perspektiivis, et Eesti sportlased jõuaksid ka edaspidi nii kõrgetele positsioonidele ja kõrgemalegi?

Mitmeid samme oleme juba astunud. Nii on juba 2015. aasta algusest kõrgema kutsetasemega noortetreeneritele tagatud töötasutoetus ning nende käe all õppivad noored, kes 4 aasta pärast Tokyo suveolümpiamängudele pretendeerivad, saavad treenida treeneritega, kellele on tagatud stabiilne sissetulek ja sotsiaalsed garantiid.

Järgmise aasta eelarves oleme kokku leppinud, et kirjutame spordialaliitudele ja sportlastele riigieelarvesse juurde 1,5 miljonit eurot lisavahendeid ning ei jää ootama selle lisandumist eelarve menetluse käigus Riigikogus. See muudatus aitab tagada spordivaldkonnale stabiilsema ja läbipaistvama rahastuse. Lähinädalatel arutab valitsus ka Kultuuriministeeriumi esitatud spordimemorandumit, mille eesmärk on muuta spordi rahastamine kindlamaks, selgemaks ja vähem bürokraatlikumaks.

Laiemalt vaadates on oluline, et kogu ühiskond toetaks tervislikke eluviise ja sportimist. Näiteks Kultuuriministeeriumis valminud huvitegevuse toetussüsteem aitab rohkem noori tuua spordi juurde. Aastas suunatakse läbi kohalike omavalitsuste riigieelarvest 15 miljonit eurot selleks, et noorte huvitegevus oleks mitmekesisem ja kättesaadavam ning suur osa huvitegevusest on seotud just sportimisega.

Valitsus on toetanud ka Kultuuriministeeriumi ettepanekut kaotada tööandjate töötajate sportimise ja terviseedendamise heaks tehtud kulud erisoodustusmaksust. Peagi Riigikokku jõudev eelnõu tagab, et ettevõtjad saavad 400 euro ulatuses aastas maksuvabalt toetada iga oma töötaja osalemist spordivõistlustel või jõusaalis ning treeningutes käimist. Kindlasti toob see rohkem inimesi tervislike eluviiside juurde ning lisaks tagab ka spordivaldkonnale täiendavad finantsid. See omakorda tähendab, et sportimisega ja sellega seotud teenuste osutajate käive ja tulu tõuseb ning neil on võimalus rohkem investeerida taristusse ja erinevate spordiürituste korraldamisse.

Nagu näitab TNS Emori 2015. aasta liikumisharrastuse uuring, siis liikumisharrastajate arv Eestis üha tõuseb. Paraku 33% Eesti elanikkonnast harrastab pigem vaid tugitoolisporti. Mida teha selleks, et inimesi tuua rohkem spordi juurde?

Sellel, et 2018. aastast saavad tööandjad tagada igale töötajatele maksuvabalt 400 euro eest aastas sportimisvõimalusi, saab olema väga positiivne mõju. Lisaks tuleb arvestada, et paljud töötajad on ju lapsevanemad ning sportides annavad nad spordipisiku ja motivatsiooni edasi ka lastele. Koos huvitegevuse toetussüsteemiga võime eeldada, et üha rohkem noori hakkab spordiga tegelema ning seeläbi loome võimaluse, et tulevastel olümpiamängudel saab meil olema veelgi tugevam koondis.

Arvan, et meie olümpiakoondisele kaasa elamine motiveeris paljusid jalgu kõhu alt välja võtma. Vähemalt mina tunnen seda küll. See, et ma sain Rios kaasa elada rannavõrkpallile sütitas ka minus taas soovi võrkpalli mängida. Töökohustuste tõttu polnud ma sellel suvel veel saanud vollet mängida, kuid olümpialt naastes leidsin aja trenni teha ning osalesin Võsul toimunud Mikk Mikiveri mälestusturniiril. Arvan, et neid inimesi on veel, kes spordi vaatamisest inspiratsiooni saavad.

Sügisel jätkuvad spordireformiga seonduvad arutelud. Üks osa eelarvearuteludest on seotud ka spordirajatisega ning eesootava laulu-ja tantsupeoga on küsimuse all Kalevi staadioni rekonstrueerimine.

Jah, arutelu all on meie tantsupeo kodu ehk Kalevi staadioni olukord. Meie soov on teha see korda eesmärgiga, et 2019. aastal saaks seal väärikalt tähistada 20. tantsupidu. Kui rääkida rahvatantsust ning traditsioonide alalhoidmisest, siis see on samuti üks väga hea liikumisviis ning oluline osa rahvatervisest.

Suurematest investeeringutest rääkides oleme esitanud taotluse Kääriku spordibaasi edasi arendamiseks. Peame oluliseks, et Käärikust saaks üks tõsine spordilaagrite pidamise koht ja olümpia ettevalmistuskeskus.

Millised teemad ja arutelud seoses spordireformiga sügisel veel arutelu all on?

Oluline on, et riigi osalusega äriettevõtted ja nende poolt jagatav toetus spordiüritustele oleks selgem ja stabiilsem kui praegu. Selleks oleme teinud ettepaneku, et fikseeritud protsent nende ettevõtete kasumist suunatakse Kultuuriministeeriumi eelarvesse, kus asub kompetents otsustamaks, kuidas toetust valdkonna arendamiseks kasutada ja suunata.

Samuti on spordireformi käigus kavas täpsustada Kultuurkapitali, Hasartmängumaksu Nõukogu ja Kultuuriministeeriumi rolle, et spordiorganisatsioonid ja sportlased saaksid oma tegevuseks toetuse kätte ühest kohast. Selgelt fookusesse on tõusnud ka aus mäng, kus dopingul ei ole spordis kohta ega õigustust ning senised hallid alad tehakse puhtaks. See aitab kogu spordi rolli ühiskonnas rohkem väärtustada.

Eelarve menetluse käigus peab valitsus langetama ka otsuse, kas suudame leida lisaraha tagamaks kvaliteetsem ujumisõpe noortele. Algatus selleks tuli Päästeametilt ning lisaks minu allkirjale kannab ujumise algõpetuse memorandum ka siseministri, riigihaldusministri ja terve-ja tööministri oma. Kui me tahame ujumiseoskuses edasi liikuda, parandada rahvatervist ja regionaalseid ujumisvõimalusi ning vähendada uppumissurmasid, tuleb lisaks kohalike omavalitsuse panusele oluliselt suurendada ka riigipoolset tuge. Loodame, et suudame selleks leida eelarvest ka vajalikud vahendid.